Helen Haas: Hacı Bektâş-ı Velî portree tähendusi uurimas
Üle pika aja oli mul rõõm kohtuda silmast-silma korraga oma mõlema juhendajaga, kelleks on Tartu Ülikooli islamistika lektor Elo Süld ja Kopenhaageni Ülikooli kultuuri- ja regiooniuuringute professor Catharina Raudvere. Kohtusime Kopenhaagenis detsembri alguses uurimiskeskuse The Many Roads in Modernity korraldatud töötoa raames, kus toimus ka minu doktoritöö eelkaitsmise. Kirjutan lühidalt workshop’ist ja pikemalt oma ettekandest.
Töötuba, mis korraldati 3. detsembril Kopenhaageni ülikoolis ja kandis pealkirja „Muslim Devotional Practices. Rituals, Theology and Aesthetics“ („Moslemite pühendumuslikud kombed. Rituaalid, teoloogia ja esteetika.“), tõi kokku uurijaid enamasti Põhjamaadest – Rootsist (Lund), Norrast (Bergan, Oslo), Taanist (Kopenhaagen), kuid ka Türgist (Ankara). Ettekanded, mis olid pikemaajaliste uurimistööde vili, keskendusid kaasaegse maailma islami vagaduse praktiseerimise erinevatele tahkudele. Lisaks Iraanile, Etioopiale, Sansibarile ja Türgile olid esindatud ka Taani kohaliku islamikogukonnaga seotud uurimused. Kuivõrd workshop’i osalejaskond oli piiritletud kindla valdkonna kutsutud ettekandjatega, tekitas see omamoodi kammerliku akadeemilise õhkkonna, mis võimaldas teatud küsimustel detailsemalt peatuda ja diskussioone arendada.
Mulle väga meeldis see, kuidas ka religiooniuuringute üliõpilased olid töötuppa kaasatud. Üliõpilased olid suunatud nende tavapärase õppepäeva ja ajakava raames kuulama peaettekannet, mille pidas Kjesti Larsen Oslo ülikoolist ja mis keskendus Sansibari igapäevaelu islami vagadusele. Ilmselt enamust ülikoole kimbutav ruumipuudus on Kopenhaagenis tekitanud olukorra, kus ruumi, mis on muidu mõeldud puhkeruumina ja kaasatoodud võileiva söömise kohana, kasutatakse aeg-ajalt ka auditooriumina. Selles kombineeritud ruumis toimunud peaettekanne tõi kaasa elava vastukaja, milles osalesid aktiivselt ka kohaletulnud üliõpilased. Samuti oli väga inspireeriv näha, kuidas küllaltki spetsiifilisele koosviibimisele oli kutsutud ka doktorante, lisaks minule Maria Lindebak Lyngsoe Kopenhaageni ülikoolist, kelle uurimisala on seotud taanlastest moslemite vagadusega. Kokku oli töötoas kaheksa ettekannet.
Minu ettekanne keskendus mu doktoritöö üsna kitsale osale, mis samas peegeldab kogu töö üldist iseloomu ja eesmärki. Ettekande pealkiri oli: „Portree ja selle tähendused: Hacı Bektâş-ı Velî (ette)kujutamine“. Minu uurimus keskendub 13. sajandi Anatoolia pühakule Hacı Bektâş-ı Velîle, kelle traditsiooniline elulugu ja vagadusõpetus on mänginud Türgi aleviitide seas väga tähtsat rolli. Millisena nähakse aga teda tänapäevases moodsas linnakeskkonnas ja kuivõrd on temale traditsiooniliselt omistatud omadused ja õpetus relevantsed ning olulised hariduse paremal kättesaamisel ja muutunud elukeskkonnas? Sellele küsimusele sain vastuse oma välitöödel Türgis, uurides tähendusi, mida omistatakse Hacı Bektâş-ı Velîle teiste seas tema ikoonilise portree kaudu, mis on leidnud laialdast kasutust nii aleviitide kodudes kui ka kogunemismajades (cemevi).
Portree, mis kujutab pühakut istumas koos lõvi ja gaselliga, on saanud laiema tähenduse kui tolerantsuse ja lepituse väljendus. Hacı Bektâş-ı Velî, kes on riietatud pühakuloo kohaselt prohvet Muhamedilt pärandiks saadud ülerüüsse (hırka) ja turbanisse, istub majesteetlikult, hoides justkui maailma tasakaalu enda haardes. Lõvi on alistatud vasaku käe alla ja gasell tõuseb pühaku parema käe toel kõrgemale. See kompositsioon on laialt levinud nii pildis kui ka skulptuuris kõikjal, kus aleviitlusega või selle uurimisega tegemist on.
Uurides Hacı Bektâş-ı Velî portreele omistatud tähendusi Bucas (Izmiris) elavate aleviitide seas, avastasin kolm tähenduse tasandit: literaalne, sümboolne ja müstiline. Literaalsel tasandil näevad aleviidid pühakus inimest, kes oma maisel teekonnal elas loodusega kooskõlas, suheldes muuseas loomulikult metsloomadega. Selline arvamus on ilmselt mõjutatud tähtsusest, mille aleviidid omistavad loodusele, ja looduse olulisest rollist inimeseks olemise ja saamise teekonnal. Mõju on avaldanud ka pühakulugu, millest on teada, et Hacı Bektâş-ı Velî töötas külas karjasena, kaitstes koduloomi röövloomade eest. Lugudest on ka teada, et ta kasutas vajadusel nn elutut loodust, näiteks kivirahnusid, kas tunnistajatena vaidlustes või ratsutas nende seljas justkui hobuse või eesli seljas. Literaalne tasand on aleviitide puhul tähenduse tasand, mis peegeldab pühaku traditsioonilises eluloos kirjeldatud olukordi ja sündmusi.
Sümboolne tähenduse tasand on kõige levinum, millest ka selle portree kirjeldamisel enamasti lähtutakse. Seda tasandit puudutasin juba ülalpool, kui nimetasin tolerantsust ja lepitust. Välitöö käigus kogesin, kuidas toodi esile lõvile ja gasellile omistatud tähendused – erinevad loomused, poolused ja (inim)tüübid, mis tavapäraselt on üksteise suhtes vaenujalal või lepitamatud. Portree annab mõista, et leppimine ja sallimine on siiski võimalik teatud tingimustel – järgides pühaku õpetust. See tasand on oluline, arvestades aleviitide ajaloolist kogemust, mis on tähendanud elamist kogukondadena eemal sunniitlikest institutsioonidest, kaasa arvatud kohtupidamisest. Nii nagu Hacı Bektâş-ı Velî suutis vaimuliku juhina erinevaid vaenupooli ja vaidlusi kogukonnasiseselt lepitada, juhindusid ka aleviitide vanemad (dede) lepituse olulisuse põhimõttest. Tänaseni on oluline olla ühel meelel nii kogukondlikus elus kui ka jumalateenistusel (cem), mille säilimist peetakse alevi kogukonna üheks kestmajäämise aluseks. Kuivõrd jumalateenistusel osalemise eelduseks on kõikide osalejate vaheline leppimine ja rahu, siis nähaksegi portrees eeskuju nii dede’dele lepitajatena kui ka jüngritele leppijatena.
Kui literaalne ja sümboolne tähenduse tasand leidis palju vastukaja ja kirjeldamist just jüngrite (talip) poolt, siis müstiline või salajane tasand tuli esile vaid alevi vaimulikel juhtidel dede’del. See on ka loomulik, kuivõrd õpetamine ja teadmiste edastamine kuulub üldise arusaama kohaselt traditsiooniliselt just nende kompetentsi. Sellel tasandil on tegevuspaigaks inimene ise ja tema seesmised võitlused, mis on teada vaid inimesele endale, Jumalale ja tema vaimulikule dede’le. Siin on esindatud Hacı Bektâş-ı Velîle omistatud sufistlik õpetus seesmisest vaimse arengu teekonnast, mis on tuntud kui „neli väravat ja nelikümmend tasandit“. Õpetuse kohaselt on iga inimene siin maailmas selleks, et vaimselt areneda läbi erinevate etappide ja jõuda ülima reaalsuseni (hakikat) ning saavutada täiusliku inimese (insân-i kâmil) seisund. See on võimalik juhul, kui otsija (talip) pühendab end õpetuse rajale, alistudes tõotuse andmise (ikrâr) kaudu oma vaimulikule dede’le. Sellel teekonnal käib pidev võitlus pimeduse ja valguse, madala hinge ja selle tungide (nefis) ning puhta hinge (ruh) püüdluste vahel. Madal hing tuleb alistada kui ohtlik lõvi, et puhas hing saaks tõusta ohustamatu gasellina teekonna kõrgematele tasanditele. Sellel tasandil on Hacı Bektâş-ı Velî täiuslik inimene, kes on alistanud madalad tungid, ja vaimulik juht, keda järgides on vaimne edenemine võimalik.
Kolm erinevat tähenduse tasandit ei ole samas must-valgelt üksteisest eristatavad või eraldiseisvad, vaid pigem täiendavad teineteist. Loodusega kooskõlas elamise võime peegeldab Hacı Bektâş-ı Velî vaimset täiuslikkust ning lepitamise tahe ja oskus on samuti seotud tema vaimuliku tarkusega, mille ta on pärinud nii oma prohvet Muhamedist põlvnemise kui ka õppimise ja vaimse arengu kaudu. Portree, mis ei saa jääda märkamatuks, kui siseneda aleviitide kodudesse või kogukonnamajadesse, hõlmab tähendusi, mis on olulised ja tähendusrikkad ka tänapäeva haritud ja linnastunud aleviitide seas.
Helen Haas, religiooniuuringute doktorant ja nooremteadur.
Üritusel osalemist toetas Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA).